Kui Euroopa õuemeelsed Prahas kokku said...

Novembris oli mul rõõm istuda koos Lehte Tuulinguga TLÜ Rakvere Kolledžist, ühise laua taga Euroopa õuelasteaedade ja õuemeelsete organisatsioonide esindajatega. Üritus, mis kandis nime Euroopa metsalasteaedade juhtide kohtumine, sisaldas 4 päeva aktiivseid arutelusid teemal lapsed ja loodus(es) õppimine. Osalejate hulgas oli erinevaid õuelasteaedu, õuesõppe õpetajaid koolitavaid organisatsioone ja loodusesuunitlusega huvikoole. Esindatud olid õuesõppe maastikul ammused tegijad Saksamaa, Suurbritannia (Šotimaa), Soome ja Taani, aga ka selles vallas esimesi samme tegevad Kreeka, Itaalia, Türgi, Hispaania, Rumeenia, Ukraina, Slovakkia, Holland, Leedu, Poola ja Ungari.
Kokkusaamise korraldas Tšehhi metsalasteaedade katusorganisatsioon ning ürituse eesmärk oli kokku tuua sarnaste murede ja rõõmudega asutused üle terve Euroopa, et kogemusi jagada ja üksteiselt õppida; samuti Praha ümbruse õuelasteaedu külastada. Tšehhidel oli võimalus tutvustada oma saavutusi metsalasteaedade ametliku tunnustamise vallas enda riigis, mille nimel nad viimastel aastatel kõvasti tööd on teinud. Koostöös haridusministeeriumiga on saavutatud eesmärk, et uuemas koolieelset haridust käsitlevas seaduses on eraldi mõistena toodud sisse termin metsalasteaed ning määratletud sellele kehtivad nõuded. Definitsioon on iseenesest lühike ja konkreetne - õuelasteaed on lasteaed, millel pole hoonet ning suurem osa ajast veedetakse õues. Tšehhi kontekstis on selliste n-ö eritingimuste lubamine tegelikult mõistetav - võrreldes Eesti kliimaga on sealsed talved tunduvalt pehmemad ning arvestades sellega, et mitmed sellised lasteasutused on lahti vaid 5 või vähem tundi päevas, pole kahtlust, et saadakse hakkama ka ilma klassikalise hooneta (mida asendab tihti köetav jurta, varjualune vms). Esimene metsalasteaed asutati Tšehhis 2007. aastal ning nüüdseks peaks neid olema juba üle 100.

Et tagada metsalasteaedade kontrollitud kvaliteet, on organisatsioon töötanud välja õuelasteaedade standardi. See käsitleb muuhulgas õpetajate nõutavat haridustaset, lasteaiale vajalikku dokumentatsiooni (muuhulgas väärtuste ja eesmärkide kirjeldust, laste arengu jälgimise dokumente), lasteaia ümbrust (sätestab, et „vaba loodus“ peab olema maksimaalselt 20 minuti kaugusel), varustatust joogiveega, õpetajatele kohustusliku esmaabi koolituse läbimist iga 4 aasta tagant jne. Kui lasteaed on lahti rohkem kui 3 h päevas, peab sellel olema ka köetav varjualune (jurta, treiler, püstkoda), kus lapsed saavad puhata ja soojas olla. Nagu erinevate standardite puhul on ootuspärane, on nüüdseks tekkinud ka hulgaliselt n-ö metsalasteaedu, kes eelpool nimetatud standarditele ei vasta ning seetõttu ametlikult katusorganisatsiooni alla kuuluvaks metsalasteaiaks ei kvalifitseeru.

Ma ei tea, mil viisil erineb nimetatud dokument tšehhide teistest koolieelsetes lasteasutustes kehtivatest seadusaktidest ja dokumentidest, sest põgusal võõrkeelsel kokkupuutel, ei ole paratamatult võimalik kõiki nüansse hoomata. Ka on mulle teadmata, mis ulatuses nende olemasolev koolieelse hariduse süsteem õuesõppesse suhtub ning kui palju seda kasutab/piirab. Küll aga tulid enamus punkte vägagi tuttavad ette Eestis juba kehtivatena. Tõdesin taaskord kui hea on praegu Eestis kehtiv Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava - kui palju vabadust (ja vastutust!) see lasteasutusele ja õpetajale annab ning kuidas see ei sea õuesolemisele ega -õppimisele mingeid põhjendamatuid piiranguid.

Kuigi mõned kohtumisel osalejad selle idee välja käisid, et seda tüüpi lasteaedadele kindlamat jalgealust saada, ei ole mõeldav ega otstarbekas panna paika ühtset üle-euroopalist ja selget õue/metsalasteaia definitsiooni ega standardit. „Meil ei ole metsagi – meie puhul oleks see halb nimetus“, ütles Holland ning tegelikult on sisulisi põhjendusi, miks säärast ühtsust mitte otsida, veelgi enam. Ühtset definitsiooni ega nimetust ei saa ka sisust tähtsamaks pidada ning iga riigi puhul määravad vajalikud erisused nii kultuur kui kliima. Ka on riigiti erinevad ootused kooliminevale lapsele ning pole põhjust ega ka mitte laste huvides, nendest ootustest mööda vaadata. Seega näib mõistlik soosida laste õuesolemist ning teha sellealast teavitustööd lähtuvalt oma maa olukorrast ja vajadustest. 

Minu jaoks joonistusid kohtumisel välja kaks suunda Euroopa õuelasteaedade maastikul. Üks suund on püüda „metsalasteaia“ mõistet defineerida ja sellele eritingimusi luues seadusesse sisse kirjutada. Teine võimalus on õuesõpet ja rohkemat õuesolemist juba olemasolevasse süsteemi integreerida, mis mõnedes maades juba kuidagi loomulikult seda rada on läinudki (Soome, Taani, Suurbritannia), kusjuures konkreetsed nimetused ei oma sel juhul suuremat tähtsust. Näiteks Taani esindajana osalenud Jane Williams-Siegfredsen tõi välja, et õuesolemine on ka n-ö tavalasteaedades nii levinud ning justkui elustiili osa, et lasteaeda ei peagi eraldi „õue“ või „metsa“ liitega iseloomustama. Jane, keda saab juba varsti näha ka Eestis, kus ta osaleb TLÜ Rakvere Kolledži Õuesõppe konverentsil, kirjeldas väga värvikalt, kuidas ta Suurbritanniast tulnuna kunagi esimest korda Taani lasteaeda sattus, lapsi puu otsas nägi ning sellest sealsetele õpetajatele märku tormas andma. Kui sellega harjunud õpetajad erilist emotsiooni välja ei näidanud, mõelnud ta nördinult: „What kind of people are they?!“ („Mis inimesed need sellised küll on?“). Ka Šotimaa õuesõppe koolitaja, inspireerivate raamatute “Dirty Teaching“ ja „Messy Maths“ autor Juliet Robertson kiitis, et õuesõppe lasteaiad ei ole neil Šotimaal pelgalt harv alternatiiv, vaid midagi tavapärast ja levinut, mistõttu seda meelsust kandvad õpetajad ei tunne vajadust kuidagi omavahel ühineda ega kellegi/millegi vastu võidelda. Mul on hea meel, et Eesti on ka liikumas seda teist teed pidi – meil on üha rohkem lasteaedu, kes õuesõpet väärtustavad, iga ilmaga lastega õues käivad ning isegi õuepäevi, matkadest rääkimata, korraldavad. See, et igal aastal toimub Rakveres lausa eraldi õuesõppele pühendatud konverents, näitab samuti suurt huvi õuesõppe vastu Eestis.

Mitmekesisus on väärtus  ning on tore, et Euroopas on olemas nii palju eriilmelisi lasteaedu. Mis muud kui lapsed rohkem õue, sest vaevalt leidub tänapäeval lapsi (või täiskasvanuid), kes liiga palju õues oleksid. Üks osaleja käis oma esitlusel välja ilusa mõtte: pole vahet, millega meil täpselt tegemist on: kas metsase ja skandinaavialiku õuelasteaiaga, liivase Austraalia rannalasteaia või suurlinnas asuva lasteasutusega. Oluline on mõte nende väliselt erinevate piltide taga – soov lastega õues olla ja teadmine selle vajalikkusest. Laps on laps igal pool ning loodud liikumises olema, milleks õu ka palju võimalusi pakub. Jooksku ta siis ringi Austraalia rannal või Skandinaavia metsas, sadagu talle peale Eesti lörts või paistku peale Kreeka päike – lapsed õue igal aastaajal ja iga ilmaga.

Kohtumisel lepiti ka kokku rahvusvahelise õuelasteaedade päeva tähistamine 3. mail. Võimalus selleks avaneb juba vähem kui 2 nädala pärast! Muuhulgas on selle päeva auks loodud õuelasteaedade hümn ning sadade erinevate õuelasteaedade fotodest koosnev pildikogu. On hea mõte väärtustada mitmekesisust ning teadvustada endale seda tüüpi lasteaedade olemasolu, tähistagem seda päeva ja veetkem mõnusat aega õues.

Mõnede kohtumisel osalenud organisatsioonide inspireerivad veebilehed:

http://www.insideoutnature.com/

http://creativestarlearning.co.uk/

http://www.mindstretchers.co.uk/

Kirjutas ja pildistas Kaisa
Eelmine
Tee ise õuelasteaia hümn!
Järgmine
Kui Eesti õuemeelsed Emajõe ääres kokku said

Lisa kommentaar

Email again: